Kolkjasse päris niisama ei satu ja vaade pole seal suurem asi, aga toredad inimesed on seal saanud tunnustuse restorani pidamise eest. Varasemalt ka TOP 50 restoranide hulka valitud Kolkja Sibula-Kalarestoran. 

Kus asub Kolkja? Kolkja asub Tartust 45 minutilise sõidu kaugusel. Korralik kalaküla Peipsi järve kaldal. Suvel elavnenud siseturism jõuab ka kõige kaugemasse ääremaa nurka. Selline siseränne puhub elu sisse ka väikesele Kolkja külale.

Selles majas ja kohas on kõik ehe. Väljast järgmist väikest kultuurimaja meenutav, helesiniseks võõbatud maja, on selgelt ära tuntav, kui seda korra pildilt näinud oled. Endalgi tuli härdimus peale, sinakat Kolkja sibula-kalarestorani märgates. Lõpuks jõudsin kohta, mida olin palju piltidelt näinud, aga polnud käega katsuda saanud.

Äratundmisrõõmust muigaval näol, astub iga järgmine siseturist sinna sisse, sest ta on sellest restoranist meie blogis lugenud ja teda võtavad seal vastu sõbralikult kõrgete seljatugedega toolid. Mööda Eestit ringi reisiv väsinud koduturist, kelle kaelasooned on kinni pigistanud sooniv fotokarihm, leiab siit puhkehetke koos kosutava kõhutäiega. Enne mahaistumist peab aga arvestama, et sularaha oleks kaasas, sest kaardiga seal maksta ei saa.

Sisekujundaja kätt pole see koht õnneks näinud. Kohalik stiilitunne ja maitsekas valik vana veneusuliste rahvarõivaid täidavad seinad ning annavad aura kogu einestamiseks.

Kui juba sellises peenes kohas olla, siis peab Peipsi maigu suhu saama. Tellisin endale Uhhaa (3€), sibulasupi (2€) ja tee (2€). Ääremärkusena mainin ära, et praed oli 7 – 9€ juures ja kõik kohalikust kalast. Kahe kõrvaga supikauss oli triiki sibulaid täis ja kaua see ennast oodata ei lasknud. Viimaseks korraks mul selle supi söömine ei jää, aga kellele sibul ei maitse siis panustage pigem Uhhaale, mis oli kohast. Midagi originaalsemat, kui need supid, on seal raske süüa – mulle maitsesid nad kõik!

Teenindaja oli viisakas ja abivalmis noor neiu, kes õpetas mind ka vene traditsioonide kohaselt teed jooma. Muidugi olen ma teed joonud ja muidugi olen ma kindel, et oskan seda teha, aga too noor näitsik suutsis mind üllatada. Vaata et kõige eredam mälestus ongi just sellest teest, mis kujutas endast esmapilgul klassikalist musta teed koos pruuni tükisuhkruga.