Mõisa nimi on tuttav ja selgelt pähe kulunud igale gastronoomiagurmaanile, aga see ei tohiks eemale peletada ka lihtsalt hea söögi nautijat.

Põhjakas pakutav on nii kodumaine, kui mets ja põld seda pakkuda suudab. Oma tagaaias kasvatatud sead, rabarberid ja sinililled, pole toorainet mida nad ise ei kasvataks või ei korjaks. Põhjaka on võtnud isegi vaevaks panna toonekurepesa üksikuna seisva korstna otsa. Mingid toidud menüüs on klassika, nagu Napoleoni kook või kodune õunamahl, aga minu selle suve lemmik oli külm peedisupp, mis lisaks maitsele nägi ka väga efektne välja.

Põhjaka mõisa robustne sisustus mõjub jõuliselt. Koorunud värviga uks, maha kukkunud krohvi alt välja piiluv kivi, taotluslik ajastu tabamine, on hästi õnnestunud. Kõik on lihtne, tool ja laud pole kokku sobitatud, vaid nii lihtsalt on ja see võlub. Boheemlaslik korrapäratus moodustab terviku, kus midagi pole juhuse hooleks jäetud. Suured aknad annavad ruumile valgust ja õhulisust, ei teki tunnet nagu istuks pimedas kivikastis. Tegemist on valgusküllanse ja ruumika mõisaga. 

Suvine terrass vanade müüride vahel on katuse all ja seal kannatab ilusti ka vananaiste suve nautida. Põhjakas käin regulaarselt, et vastavalt hooajale oma toos aastaajast kätte saada. Teeninduses meeldib mulle pingutamata sõbralikkus, mis muudab kliendi ja teenindajavahelise dialoogi meeldivaks kogemuseks.

Elamusi,
Teet