Postitas: aed vonkrahl - Üritused
Kärdla Kohvikutepäev 2014
Siis kui ma Kärdlasse jõudsin, oli kohvikutepäev juba alanud. Vargsi roomasin ma mööda kõrvaltänavaid melu sisse ja uudistasin sama mis teised, et millisel Kärdla kodanikul on ägedaim kohvik ning mida head kuskil pakutakse. Kärdla kohvikutepäev pole just keskajast pärinev traditsioon, aga aastast 2007 alguse saanud üritus on kasvanud tänaseks üle saare. Esmalt 15-ne kohvikuga toimunud üks päev aastas, on tänaseks välja kasvanud Kärdla aedlinnakust ja vallutanud kogu Hiiumaa ning veninud lausa kolmepäevaseks. Autodega ringi vuravad mandrilased on kõikidelt teedelt tolmu ülesse keerutanud ja eesmärgipäraselt käivad läbi kõik, mis saarel pakkuda on. Kaugemad nurgad, kus kohvikuid peeti olid Tahkuna, Hellamaa, Kassari, Orjaku, Heltermaa.
Maalased mandrilt sihivad seda üritust juba aegsasti ja praamid on välja müüdud. Aga see, et sinna autoga ei saa, ei takista tormijooksu saarele. Kogu Rohuküla rohi oli maha trambitud, et oma auto lõõskava päikese kätte parkida ning kodinatega praamile saada ja hiidu sõita.
See melu Kärdlas oli äge, kaasahaarav ja hasarti tekitav. Kui esmalt selle rahvamassi sisse astusin, siis tabas mind täielik kaos. Kõigil külastajatel olid kaardid käes, inimesed tulevad ja lähevad teadmata suunas. Kui natuke aega olin seal massis kaasa liikunud, hakkasid asjad lõpuks paika loksuma. Kärdla keskväljakult ostetud kaart aitas aru saada ürituse suurusest ja andis mu kadunud orienteerumisvõimele selgema sihi.
Esimeste kohvikuteni jõudes oli tunne, et olen sattunud mitteametlikule kohvikute orienteerumis meistrivõistlustele. Kohti läbiti nagu kontrollpunkte. Kiikasid sisse, vaatasid, mis letis pakutakse ja marssisid edasi. Sedasi liikus kogu mass ja näod, kellega võidu aedade külastamine käis, olid pidevalt samad. Hakkasin neid juba teretama. Vasakul pildil Cafe Bella Rosa.
Kuna kõigil oli aega seal ringi jalutada, siis peale esimesi spurte ühest kohast teise joostes, rahunes tempo maha ja olemine muutus rahulikumaks. Alguses ehmataski ringi kõndides mõnevõrra rahutu rabelemine, sest käidi aiast aeda ja rohkemaks nagu aega ei jäänudki. Vaatasid kiiresti olukorra üle ja läksid edasi.
Kõike pakutavat jõudsin sööma hakata alles lõpus, kui olin juba 6h ringi rassinud (vahepealsed jäätised ei lähe arvesse). Ikka kumises peas mõte, et küll järgmises kohas võtan, aga seda järgmist korda ei pruugigi tulla, kui kohta ära ei võta. Lõpuks istud ja kõnnid, kõnnid ja istud. Oma maandumispaigaks valisin viimaks välja Kirjahiidlased, et seal veini juua ja kontserti nautida. Kokku jõudsin ma läbi käia Kärdlas asuvast 18-st kohast 14. Üle saare ja erinevatel päevadel oli kokku 32 kohvikut, mis tähistas ka rekordilist osalejate arvu.
Kogu sellest valikust olid minu enda lemmikud Cafe Bella Rosa, Kirjahiidlased ja Kuhu Kadus Lapsepõlv. Nad tõesti paistsid silma oma stiilipuhtusega, mida kõik omal moel pakkuda suutsid. Mõned suuremad telkmajad, mis pigem õllesummerit meenutasid, ei olnud päris see, mida sinna otsima minna. Kokkuvõttes oli tegemist mõnusalt organiseeritud üritusega – palju rahvast ja huvitavaid maitseelamusi. Kärdla kohvikutepäev on kindlasti üritus, kuhu peab ka järgmisel aastal minema.
Värskeid elamusi,
Teet