blog

La vie en… Luscher&Matiesen Muhu Veinitalu

Eleveniga liitus toidukriitik Ben Adamovich, kelle missiooniks on leida maailmast üles huvitavaimad ja erilisemad, kuid väga kvaliteetsed kohad. Tuua need gastronoomiat hindavate inimesteni ning aidata kaasa Eesti toidukultuuri arendamisele. Alati väikese twistiga, kuid samas otsekohesed arvamuslood peaksid andma erinevatest söögikohtadest hea ülevaate.

Olin küll lubanud paarile lugejale, et sel korral kirjutan lühema postituse, aga vaadates otsa tehtud märkmetele, olen omadega täiesti nurka aetud! Pean murdma seda lubadust ning kirjutama köigest nii, nagu see tegelikult Muhu Veinitalus oli. Väga aus ja otsekohene on öelda: Muhu Veinitalu pakub nii palju häid emotsioone, et köike seda on lihtsalt väga keeruline lühidalt kokku vötta.

Jöudsin kohale paar tunnikest enne Eesti esimest “Black Dinnerit”. Erakordselt röömsameelne ja lahke perenaine Ingrid toimetas usinalt ringi ning vöttis külalisi vastu. Mul tekkis tunne, et olen täiesti teises maailmas. Mööda kiviteed majani köndides jäi mulle silma ümbritsevate inimeste rahulikkus ja soe naeratus. Nende olek jättis mulje justkui oleksid nad armunud. Ja üsna pea valdas ka mind see kummaline tunne. Olin täiesti selle koha lummuses!

Esmapilgul vöib jääda mulje, et tegu on vanadest talumajadest ümber ehitatud hoonetega, kuid tegelikkuses on Löo talu koht 1997. aastal ehitatud kunagisele kolhoosi pöllule perenaise Ingridi isa Enn Roose poolt. Tema plaanid selle kohaga olid grandioossed. Kahjuks aga lahkus Hr.Roose enne oma plaanide juurde jöudmist igavikuradadele. Perenaine Ingrid ja peremees Peke nimetavad oma Veinitalu juhuste ja unistuste paigaks. See ei ole küll päris selline nagu oleks Hr.Roose unistanud, küll aga on kohe kindlasti tema unistusest oluline osa selle edul.

“Muhu Veinitalu alustas sel kevadel ning on saanud fenomenaalselt populaarseks. Kevad-suvisel perioodil oli pea vöimatu seal tuba ööbimiseks vöi lauda öhtusöögiks saada.”

Praegugi on nädalalöpud rahvast täis ning siblimist rohkelt. Kogu Muhu Veinitalu tiim näeb palju vaeva, et olla oma külaliste meele järgi. Jälgides ja kuulates teisi külalisi, jäin möttesse. Selgelt oli näha, et tegu ei ole päris “lihtsa” seltskonnaga. Oma tee olid sinna leidnud nähtavalt haritumad ja intelligentsemad ning vast paljude meelest boheemlaslikumad inimesed. Just selline on Veinitalu isegi – kergelt boheemlaslik, aga ka parasjagu luksuslik. Nagu üks teine külaline, kes igapäevaselt töötab stilistina, ütles: “Kvaliteet on Grande Exellance, seda oma lohaka elegantsiga.” Peale check-in’i juhatati mind lahkelt minu tuppa teisel korrusel. 

Olin toredalt üllatunud, jöudes ukseni, mida kaunistas toanumbri asemel kriidiga kirjutatud nimi – minu enda nimi. Toas vaatas mulle vastu korralikult koristatud ruum püramiidi alla paigutatud vooditega. Padjalt leidsin rebitud paberile asetatud šokolaadiküpsise, mis on üldsegi mitte vähe oluline pisiasi. See oli niivörd šokolaadine, et mulle meenus film “Chocolate” ning tekkis tahtmine aeda joosta…

Aias kohtasin väga kaunist tumedapäist, sügavate silmade ja lummava naeratusega neiut. Tegu oli öhtusöögil esineva lauljatari Eva Vainoga. Olles varem vaid üht tema laulu kuulnud, ei suutnud ma kuidagi preili Eva muusikat seostada gurmeeöhtusöögiga. Aga oli ilmselge, et see saab olema üllatus, mis vöib vötta sönatuks.

Lahkelt pererahvalt sain super ülevaate köigest, mida Veinitalu pakub. Jalutades mööda aeda ringi, leidsin end keset viinamarjaistikuid.Istutatud on nii vähetuntud Alfat, Rondot kui ka Bakhust. Lisaks tuntud Rieslingut ning Pinot Noiri. Oluline on veel märkida, et Eesti esimene “kommerts” viinamarjavein on valmistatud Rondost ning seda leidub ka Veinitalu valikus. Kogu müügil olev veinilist on niivörd mitmekesine. Päris kindlasti leiab ka köige tundlikuma maitsega veininautleja endale miskit meeliergutavat.

Klaasvitriini on paigutatud väike valik pudeleid. Leidub seal Luscher&Matieseni Punase ja Valge veini , Syrah ning Vahuveini Burgundia Blanc de Blancist. Aga vein pole selles kohas vaid üksnes joomiseks. Toredast antiiksest sekretär-kummutist leiab hulga seepe. Perenaine Ingrid annab hea ülevaate ning selgub, et tegu on veiniseepidega.

Need seebid nägid nii isuäratavad välja, et möte läks juba peatselt algavale öhtusöögile. Vahepeal saabus veelgi külalisi ning ilmnes, et üks tore noorpaar oli juba augustis avaldanud soovi saada püramiidiga tuba. Kuulasin veidi, kuidas perenaine Ingrid ja receptionist Ingrid tekkinud olukorrale lahendust leida püüdsid, kuid pakkusin siis noorpaarile  oma püramiidiga tuba. Olen varemgi püramiidi all maganud ning hetkel ei olnud mind ükski asi vaevamas, et vajaksin sellist tugevat energeetilist kosutust. Nii saigi. Receptionist Ingrid kolis minu asjad ümber esimesele korrusele, üldse mitte vähem toredasse tuppa. Ja mina sain veel teisegi maitsva küpsise ning pokaali vahuveini. Huvitav on aga ära märkida, et Muhu Veinitalu püramiidid pole mingit suvalised. Need on sinna kunagi Eesti kuulsaima teadmamehe Gunnar Aarma poolt toodud. Öues künkal on suur püraamid ning neli väiksemat numbritubades.

Kella vaadates ilmnes röömustav asjaolu – oli aeg esimeseks “Black Dinneriks”

Smokk selga ning suund keldrisse, kus asub Restoran Muhk. Esmapilgul tundus see saal nii väike ning lagi liialt madal, kuid tegelikkuses jäi öhku piisavalt ka siis, kui ruum rahvaga täitus. Tekkis hoopiski selline veidi kodune õhkkond toreda sagimisega. Ringi toimetasid nii peremees Peke oma veinidega, kui Saare Maakonna parimaks teenindajaks tituleeritud Ivan. Taustaks mängis mönus muusika, mis lisas veelgi hubasust. Ja kuigi seinad olid viimistlemata, oli kohalik puidust “talutehnika” hästi selle kerge “korrapäratuse” katnud. 

Eksponeeritud kohalike talude tööriistad lisasid mönusat maalähedust kogu restoranile. Eesootavale seitsmele käigule viitasid maitsekalt kaunistatud lauad ning hulk pokaale ja söögiriistu. Sisekujunduse detailide juurde kuulusid veel must villane rätik ning lillakate triipudega Muhu rahvariide seeliku vöi vaiba moodi kangas. Lauda oli toodud karahviniga sidrunivesi kohalikust kaevust, mis oli mereläheduse töttu veidikene soolakas. Mina pean sellest mineraalsest maitsest lugu ega palunud tuua pudelivett. Kusjuures veeklaasina oli kasutatud väga lahedat väikest kannu.

Peatselt saabuvale söögile viitas köögist höljuv mönus lillkapsa aurutamisele sarnanev löhn. Peremees Peke toimetas muudkui veinipudelitega ringi ning tutvustas igale laudkonnale täpselt, mida aperitiiviks pakutakse. Selleks oli üks väga omanäoline hüva rüübe: Chateau d’Arlay Vin Jaune. Tegu oli Jura mägedest pärit kuiva ning kuus aastat tammevaadis laagerdunud Savagnini viinamarjadest valmistatud veiniga. Tugevalt kollase värvuse ja intensiivselt mesise ning alkohoolse aroomiga vein, mille järelmaitse oli hämmastavalt kreekapähkline.

“Amouse Bouche” – rohelise tee suitsune forelli mousse, kuivatatud oliivid. Soolasel kivil ja viinamarjalehel serveeritud eelroog nägi välja töelise kunstiteosena. Röstitud must leib tuletas veidi meelde kröbedat peekonit koorikleivaga. Forelli mousse oli mönusalt suitsune, kuid oleksin oodanud, et see on öhulisem. Valitud kuivatatud oliivid olid väga tugeva maitsega ning eelistasin neid süüa üksnes leivapuruga. Koos veiniga tuli aga esile väga mönusalt magus rukki maitse. Vahepeal saabunud esinejad, esialgu küll ilma preili Vainota, esitasid nii sügavaid jazzi ja bluesi lugusid, mis muutsid mind mötlikuks ja tekitasid ajas rändamise tunde.

Lauda toodud “väga must leib” oli tegelikkuses toiduvärviga toonitud klassikaline odrakarask.  Väga hästi kerkinud ning parajalt odrase maitsega, kuid kooriku poolest liiga plastiline “leib” sobis Saaremaa vöiga suurepäraselt. Ilma vöita oli karask küll mönusalt pehme, kuid erinevalt harjumuspärasest karaskist veidike vähe vöine.

Ja jällegi oli mööda saali toimetamas peremees Peke, käes šampanja pudel, mida pakuti ka Titanicu ainsal söidul üle Atlandi. Heidsieck&Co Monopole, väga tiheda mulliga ja leedriöiese aroomiga. Ajalooliselt oluline on kindlasti fakt, et kuni 1940ndani oli selle šampanja maaletoojaks just Luscher&Matiesen.

“Tige Veis” – teine eelroog. Grillitud veise carpaccio, tomati ja punaste marjade salsa ning seesami seemnetega. Värske porru tuhk andis juurde musta värvi, mida muidu selles roas oleks väheseks jäänud.

“Öhukesed ribad Parmaggiano Regianot süvendasid tundliku roa örnust, kuid lisatud mörkjad pinja seemned olid liigsed, sest koos vapustava šampanjaga tuli väga hästi esile veise pehmus.”

Öli-balsamico segu oli selle roa jaoks liialt tugev, kuid tomati ja punastemarjade salsa ning rucola olid toredateks kaunistajateks. Kogu roog tervikuna tuletas koos valitud šampanjaga meelde rannikuäärset kevadiselt värsket ilma, örnade briisidega. Soolasel kivil ja viinamarjalehel serveeritud eelroog nägi välja töelise kunstiteosena. Domainne de Boissane Cotes du Rhone Blanc 2011, veidi hägune ja vähe happeline kuid tugev tammevaadis laagerdatud valge vein, mis on valmistatud erinevate valgete viinamarjade segust.

“Musta rästa pesa” – kolmas eelroog. 64,5 C juures keedetud muna musta riisi risotoga. Üldiselt jöudis nii ninna kui suhu liialt tsitruseline ning parfüümine aroom ja maitse, kuid muna oli perfektselt keedetud ning peterselliöli tasakaalustas fantastiliselt kogu rooga. Samuti andis kergelt hapukas “jänesekapsas” juurde erksust.

Väikese jalutuskäigu järel öues, olid lauda saabunud I värskendaja – kasepuidust pitsis serveeritud Cuba Libre koos lummava ning vapustava välimusega ’20ndate-‘30ndate lauljatariks kehastunud preili Eva Vaino. “Ainult daam ja tema Chaneli huulepulk.” Vapustav karakter! Olin täiesti sönatu. Nautisin erakordset Cuba Libert, cola želee, rummijää ning sidrunivahuga. Vöiks öelda, et see Cuba Libre oli töeliselt molekulaargastronoomiline jook. Pehme ja örnalt kasese järelmaitsega. Koos preili Eva lauluga olin ma täiesti ajas tagasi kantud ning tekkis tunne hilissuvisest Pariisist ‘30ndate löpus just enne saabuvat söda. Selline kummaline rahulikkuse ja teadmatuse tunne.

“Chalet Poulli Poully-Fuisse Bourgogne” – vein, mida joon alati meelsasti ja suure naudinguga. Minu arvates üks suvisemaid, värskemaid ja elegantsemaid veine. Töeline klassika Chardonnay viinamarjadest. Preili Eva sügav naeratus ja “La vie en Rose” tekitasid tunde suvisest jalutuskäigust Pariisis mööda restorane täis tänavat. Täiendust sellele tundele lisasid veelgi köögist höljuv liha küpsetamise löhn, pererahva nähtavalt suur armastus ning teiste külaliste “liblikad köhus” näod.

“Must Lõhe” – brandade, mus aioli, romanesco brokoli. Perfektselt valmistatud siidise tekstuuriga brandade.  Jällegi oli roa juurde lisatud chef Juuso valmistatud maitseöli, selle roa puhul tillist. Antud taim on teada-tuntud tugev maitseaine, kuid chef Juuso valmistatud ölina väga pehme maitsega, täpselt paras. Söestunud koorikuga löhe oli seest perfektselt mahlane ning juures olnud romanesco brokoli moodustas täiuslikult tasakaalustatud maitsetega roa.

“Kala on minu suur armastus ning chef Juuso on viinud restoranide hulgas kala valmistamise täiesti uuele tasemel. Magnifique!”

Peremees Peke oli taaskord aktsioonis ning üha enam tekitas minus meeldivat hämmastust tema pühendumus igale laudkonnale veine serveerides ja tutvustades ning leides vastuse köikidele veinialastele küsimustele.

“Bodegas Vivanco Parcelos de 4 Variatales 2011 Rioja DOC, segu Tempranillost, Garnachast ja Mazuelost. Modernne vein, mille erinevate viinamarjade maitsed on sulandunud ühtseks.

“Öine Pöhjapöder” – mustjuure püree, vöis hautatud mustjuur, seened, punase veini kaste.  Pöder tekitas minus väga suurt eelarvamust ja ootasin saabuvat rooga üsna sünge näoga. (Pödraga seoses meenus mulle ikka ja jälle see kohutav äädikamaitseline köva pödraliha Soomes.) Kahe päris piraka pödrafilee tüki vahele oli pandud seened ja sibul. Kokku olid need “liimitud” vörkkelmega moodustades kauni tüki pöhjapödra liha. Peale esimest ampsu olin keeletu. See oli töeline gastronoomiline orgasm! Mahlane ja pehme pöhjapödra liha. Mönusa soolasusega punase veini kaste. Kogu tervik mustjuurega oli suussulav ideaalne kooslus. Erakordselt hörk roog. Vöiks öelda lausa Sensationnel! Selline roog nöudis küll väikest jalutuskäiku öues, et kuulda tubakat tegevate kaas-külastajate käest ka nende mötteid söödud toitude kohta. Hinnang oli köigele väga körge ning jagus vaid kiidusönu.

II värskendaja: “Bloody Mary” – chef Juuso armastus molekulaargastronoomia vastu on vaimustav. Süvenedes armastusega iga roa tegemisse kuni molekulideni välja. Säärast “Bloody Maryt” vöiks juua iga päev värkenduseks. Mönus külmunud tomat andis öli ja pipraga välja ka kergelt zuccinise maitse. Väike leheke sellerit, tabasco ning Worcesteri kaste. Tekkis töeliselt särtsakas ja värske tunne. “Köik, mis on olnud minu elus ilusat”, “Surnud lehed”. Edit Piafist parem Edit Piaf, preili Eva Vaino. Tema hääl, see öhkkond ja vaimustav söök. Olin nii sügavalt mötlik, et küllap oli see armumine!

DOW’s 20 y.o. Tawny Port vein – klassikaline portvein. Perfektne valik sellise super-šokolaadise desserdi jaoks.

“Choco XO” – šokolaadibrownie, valge šokolaadi ja laimi mousse, röstitud valge šokolaad, piimašokolaadi kaste… Šokolaad, šokolaaaad, šokolaaaaaad. WOW! Midagi nii vapustavat šokolaadist valmis meisterdada! Ideaalne mousse. Kunstiline serveering. Apelsini, kaneeli, kardemoni, pähklite ja kirsi maitsed – see oli plahvatus, taevalikult maitsev plahvatus. “Hymn l’amore”,”Badam”, preili Eva. Ja olin veel sügavamalt “sees”… Järjekordselt keeletu. Juba ainult selle šokolaadidesserdi pärast tasus “Black Dinnerile” minna. Konjakit nautiva inimesena vöiksin öelda, et edaspidi valiksin XOna ehk vaid “Choco XO”.

“Chateau d’Arlay Vin de Liquer Mac Vin du Jura Rouge” – 94 Parkeri punkti punane liköörvein Jura mägedest. Vaarikamahla välimusega ja pihlakase aroomiga vein. Juustude körvale nagu valatud.

“CHEESE” – valik kvaliteetseid Prantsuse juuste. Äratuntav Comte, valge koorikuga Savanin ja Morbier. Körvale pakuti minu lemmikut, muraka moosi. Perfektne löpetaja öhtusöögile. Peale öhtusööki oli vöimalik soovijail jääda vaatama 45-minutilist uut dokumentaalfilmi “Mahlakuningas”. Väga professionaalselt TLÜ Balti filmi-ja meediakooli löpetajate poot vändatud film. Mängitud stseenide ja hulga fotode ning intervjuudega Luscher&Matieseni Tallinnas Toompeal asunud vabriku lugu. Samuti sai ülevaate mitmetest elu keerdkäikudest ja juhustest kogu ajaloo vältel. Nii on ka Luscher&Matieseni kolmas tulemine just seda. Kuid nagu peremees Peke ise räägib, on nüüdseks saanud Luscher&Matiesen veinikompanii lugudekompaniiks. Muhu Veinitalus on hulgal viinamarjaistikutelgi oma lugu. Nimeliste istikute omanikele kingitakse esimene pudel veini, mis nende istikult saadud viinamarjadest valmistatakse.

Juhuslik kohtumine Dmitri Matieseniga aastaid tagasi joogikioskit pidanud Pekega muutis täielikult nii tema kui Ingridi elu. Enn Roose unistuste majutuskohast on saanud vaimustav viinamarjaistandus, körgetasemeline restoran ning lahke majutusasutus.

Kui tulla aga tagasi köögi juurde, siis soomlasest chef Juuso on veel omaette story. Praegu 28-aastane chef on erinevates maailma paikades kokana töötanud juba 10 aastat. Köigi nende aastate jooksul on ta omandanud gastronoomia sügavaid ja vägevaid teadmisi ning oskusi. Rännakud on teda viinud nii Austraaliasse, Inglismaale, Norrasse kui Rootsi ja muidugi ka oma kodumaale, Soome. Ametit on saanud chef Juuso öppida parimate käest ning  tal on olnud au töötada ka Michelini tärnidega restoranis. Kusjuures ei saa jätta mainimata, et kogu seda toredust, mida restoran Muhk praegusel ajal pakub, valmistatakse tavalise koduköögi varustusega köögis. Nupuka mehena on chef Juuso loonud endale väga odavatest vahenditest Sous Vide küpsetamise lahenduse. Perenaise Ingridi vend on chef Juusol köögis abiks ja öpipoisiks. Kunagi oli ta Soomes ehitusettevötja, kuid nüüdseks on ta pühendanud oma armastuse toidule. Hämmastav tiim!

Järgmisel hommikul, peale väga rahulikku und, pakuti hommikusöögil lisaks köigele muule hüvale ka herkuloputro. Oli Dmitri Matiesen ju öelnud: “Elu alus on herkulopuder.” Värske, maitsev ja kosutav hommikusöök andis alanud päevaks palju jöudu.

Olin jätkuvalt lummatud möödunud öhtusöögist, preili Eva Vainost ja kogu Muhu Veinitalust. Üks väga armas kohake Muhu saare peal. 

Jään suure huviga ootama mönda järgmist Muhu Veinitalu fantastilist öhtusööki ning ka esimesi Luscher&Matiesen Muhu Veinitalu Pinot Noiri ja Rieslingut ning portveini Alfast.

Fantastilisi maitseelamusi köigile,
Ben Adamovich

eatndrink.me