Alustuseks killuke ajalugu. Kuulus vene helilooja P.Tchaikovsky elas aastatel 1840-1893 ja tema sulest on ilmunud Luikede järv. Ja meil Tallinnas on tema nimeline restoran hotellis Telegraaf, mida on läbi aastate erinevate auhindadega pärjatud.

Pean ausalt tunnistama, et ma pole kunagi käinud Luikede järve vaatamas, aga pean vist selle enda “to do” listi panema. Üks asi, mis sai listist maha kriipsutatud, oli Tchaikovsky restorani külastamine. Nõretavalt romantiline miljöö, luige origami igal laual, õhuline ja avar saal. Restorani saal on mõnusalt väike, kus päike paistab sisse läbi klaasist katuse ja eriti vinge pidavat olema suveterrass, mis nui neljaks, 1. mai avatakse. Terrassiga tahame kindlasti tutvust teha ja sellest juba järgmine kord.

Ma pole kordagi veel leidnud põhjust selle restorani külastamiseks, olen alati otsinud mõnda mugavat ja mitte nii nõudliku keskkonda. Kõik kohad, kuhu saan teksades ja tennistes sisse jalutada, on olnud peas esimene valik. Jah, kui vaja leida mõni restoran õhtusöögiks, siis Tchaikovsky on 100% kindla peale minek. Selles pole kahtlustki. Ja nüüd on see ka minu üks valikutest. Mina ja Sven ei käinud seal romantikat otsimas vaid tutvumas Tchaikovsky lemmikutega.


Tchaikovsky lemmikud on 4-käiguline õhtusöök, mis on kokku pandud tähistamaks maestro enda 175. sünniaastapäeva. Tchaikovsky lemmikuid saab võtta kahes tähenduses – on need siis kuulsa helilooja enda või restorani lemmikud? Chef de Cuisine Vladislav Djatšuk ise rõhutab siin pigem restorani külastajate lemmikuid. Vladislav, või Vlad, nagu köögis teda kutsutakse, peab ise valitud roogasid seguks prantsuse ja vene köögist, kus on võimalikult palju kasutatud kohalikku toorainet. Küsimusele, et kui palju erinevaid pelmeene nad on teinud, siis päris täpset vastust ta anda ei osanud.



„Me oleme pelmeenidesse pannud kõik mis võimalik ja võimatu. Neid pelmeene nõutakse meil pidevalt ja sellepärast on nad ka lemmikutesse jõudnud“.


Vlad ise tunneb, et teda on kulinaarselt mõjutanud kõige rohkem prantsuse köök, kus ta ka ise 6-7 aastat tagasi praktiseeris kahe Michelini tärniga restoranis. Vlad on oma olekult vahetu ja hakkab söögi kohta küsides esimesest hetkest kätega rääkima, endal lahke naeratus suul ja silmis. Vaos hoitud siiras emotsioon avaldub toidust rääkides. Et kust tooraine tuleb, mis maa tuvisid nad kasutavad oma a la carte’s,  kelle rabarber jne. Põhjalikult ei lahanud me midagi, vaid võtsin pigem nö “küsin ja kuulan” rolli. Muide, tuvi tuleb Prantsusmaalt. Olgu ära öeldud, et kõik, kes lähevad Tchaikovsky lemmikuid nautima, saavad kaasa ka elegantse noodilehemenüü, mille teisel küljel on ära toodud ka Vladi magustoidu retsept (rabarberikonfii rjaženka vahu ja maasikasorbeega). Midagi nii ebareaalselt head pole ma ammu saanud(!). Maestro teeb süüa maestro auks.

Kokkuvõttes oli meie Tchaikovsky külastus väga meeleolukas ja täis avastamisrõõmu. Kui arvad millegi pärast, et Tchaikovsky fine dining restoranina on sinule kauge ja ehk liiga peen, siis ära pelga. Sind võetakse väga sõbralikult vastu, lihtsad inimesed, nagu mina ja sina. Nad lihtsalt teevad asja hingega ja on alati valmis astuma sammukese võrra kaugemale, et kõik sinu ootused ületada.

Tchaikovsky restoran kutsub teid tähistama kuulsa helilooja 175 sünniaastapäeva koos „Tchaikovsky lemmikutega“.

Elamusi,
Teet