Vanast jäetäs müüdäkäüjät kostitamalda. Ku jalaga olõt, tulõ jakkama! Ku kõtt olõs hõrrõ, ülti vasta: olõ-i jalaga, hobõsõga olõ. Täämbäsel pääväl omma kõik hobõsõga, a süüma tulõva õks. Nii, kui vanal aol, om no-ki suur seto ahi tarõh avvukotusõ pääl. Samanii tetäs talvõl talvõsüüki ja suvõl suvõsüüki. Võit jo elektriahoh petukaupa tetä, a vällä tulõi puultki nii makus kui puuahoh tettü. Talvõl om ahi nii lämmä andja ku söögitekij. Mõtõlda, ku hää – kütä ahi, panõ süük ahju ja süü, ku pereh kuuh. Kütä les’o lämmäst ja jätä tšainik ahjo lämmähe. Kiä tiid, kunas kiä johtus. Külälinõ piat kõgõ oodõt olõma. Kasvai pala leibä ja kann’ tšaid – ilma minemä lastas.